Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud pakendijäätmete pettuse teema. Kindlasti on see teema paljudes meis tekitanud mitmeid erinevaid küsimusi. Kas kogu see pettuse jutt vastabki tõele?   

Pakendijäätmete kogumine ja käitlemine on üks pikk protsess ning selle pika ahelda igas etapis on mitmeid kitsaskohti, kuid see ei ole pettus. Väga paljud pakendid, mis meie turul liiguvad, on halvast materjalist, mida on raske või isegi võimatu ringlusesse võtta. Teiseks väga suureks probleemiks on see, et pakendijäätmeid ei koguta eraldi, vaid visatakse segaolmejäätmete konteinerisse, mistõttu jõuabki pakend otse põletusse või prügilasse.  

Ka avalikesse pakendipunktidesse satuvad ikka veel suurtes kogustes sinna mitte sobilikke jäätmeid. Näiteks selle aasta veebruarikuus jäi Kärdlas Turu platsi segaolmejäätmete tõttu tühjendamata kaks 6 m³ suurust pakendikonteinerit. Konteinerisse oli visatud muruniiduki korpus, ehitusjäätmeid ja suurtes kogustes biojäätmeid. Sellistel juhtudel ei ole pakendiorganisatsioon kohustatud konteinerit tühjendama ning vallal tuleb konteinerid tühjendada oma kuludega.  

Kui pakendikonteinerisse toob jäätmeid kümme inimest, aga nendest kaks või isegi ainult üks paneb konteinerisse sobimatuid jäätmeid, siis nullib see ära teiste inimese töö, kes tõid konteinerisse puhast pakendit. Lõpptulemus on see, et selline konteineri sisu jõuabki põletusse või prügilasse. Pakendijäätmete ladestamise kogused on seda väiksemad, mida vähem on segaolmejäätmete hulgas pakendijäätmeid. Kõik senised põhimõtted jäätmete liigiti kogumises jäävad samaks. Veel enam kui kunagi varem tuleb liigiti kogumist edendada ja tegeleda nendega, kes pakendikonteinerite sisu rikuvad. 

Meie tarbijana mõjutame tootjaid! 

Meie tarbijatena peame kindlasti jäätmeid sorteerima, sest mida rohkem anname pakendijäätmeid korrektselt liigiti kogutuna tagasi, seda suuremad on tootjate kulud ja see sunnib neid vähem pakendama ja paremaid pakendeid kasutama. Meie tarbijana saame suuresti mõjutada tootjate käitumist. Seni, kuni on tootjaid, kel on ükskõik, mis saab pakenditest pärast nende kasutust ning kes seega pakendidisainile ringlussevõtu vaates sugugi ei keskendu, kestab ka olukord, kus pakendid on sageli raskesti ringlusse võetavad. Õnneks on tänasel päeval üha enam vastutustundlikke tootjaid, kes sellele mõtlevad ning tarbijaile tuleks soovitada vaadata toodete puhul ka ümbriseid ja eelistada tooteid, mis on pakendivabad või ühest materjalist pakendis.  

Sorteerides säästame raha! 

Kui me nüüd loobume pakendijäätmeid eraldi kogumast, siis maksame suuremaid prügiarveid (kasvab segaolmejäätmete kogus) ja tootjad suurendavad oma kohustuste täitmata jätmise arvelt kasumeid. Meil kellelgi pole ju vaja lisanduvaid kulusid pakendijäätmete käitlemise eest. Isegi siis, kui need lõpetavad mingil põhjusel jäätmepõletis või prügimäel. Tootjad ise maksavad pakendijäätmete käitlemise arved. Kui pakendid on korrektselt kogutud ehk teisisõnu need ei ole määrdunud ning on õiges konteineris ilma teist liiki jäätmeteta, siis on need ringlussevõtuks sobivad materjalid. Kõiki pakendijäätmeid ei peagi Eestis ringlusse võtma, osa pakendijäätmeid võetakse ringlusse väljaspool Eestit.  

Tuletame meelde, et ainult pakendijäätmetel on tootjavastutus. Segaolmejäätmete, vanapaberi, biojäätmete, ehitusjäätmete ja teiste jäätmete kogumine, mis ei ole pakend, ei toimu pakendijäätmete kogumisvõrgustiku kaudu ja neid ei tohi tuua avalikesse pakendipunktidesse pakendikonteineritesse. Kasutuskõlbmatute riiete ja vanapaberi kokku kogumine on korraldatud suuremates jäätmepunktides kohaliku omavalitsuse poolt. 

Artikli koostamisel on kasutatud keskkonnaministeeriumi soovituskirja.  

Kadri Aljas 
vallavalitsuse jäätmespetsialist