« Tagasi

Vallavalitsuse ja vallavolikogu liikmed said ülevaate Hiiu meretuulepargi arendusest

Kolmapäeval, 27. aprillil toimus Enefit Greeni ja Hiiumaa valla esindajate kohtumine Hiiu meretuulepargi teemal, et saada regulaarne ülevaade. Karmo Kõrvek Enefit Greenist andis lühikese ülevaate taastuvenergia arendamise üldisest olukorrast. Pikemalt arutati Hiiu meretuulepargi arenduses viimase poole aasta jooksul toimunut. 

Kõrvek rääkis, et taastuvenergia tootmise suurendamise vajadus lähtub kliimaeesmärkidest ja Euroopas mõjutab taastuvenergiaprojektide elluviimise kiirendamise vajadust ka sõda Ukrainas. Taastuvenergia kohalik tootmine on võimalus siduda ennast lahti Venemaa energiakandjatest. Eesti Energia arengukavad näevad ette taastuvenergiale ülemineku tuule- ja päikeseenergeetika toel ja selle juures on avamere tuuleparkidel kandev roll. 

Ta lisas, et maailmas on merre energiakandjate arendamine olnud kiire tempoga. See on lisaks positiivsele mõjule toonud kaasa ka selle, et nappus on paigaldajatest ja näiteks laevadest ning turbiinide tootjad küsivad tellimusi neli aastat ette. Järgmise nelja aasta jooksul kavandavad Euroopa riigid välja arendada 28 gigavatti meretuuleenergiat ja investeeringud on väga suured. 

Eesti potentsiaal Läänemerel tuuleenergeetika arendamiseks on arengudokumentides hinnatud seitsmele gigavatile, mis ei tähenda, et kogu see tootmisvõimsus välja arendatakse. Ka ühegigavatise pargi rajamine kataks juba pool Eesti tarbimisest. 

Tuulepargi merre rajamine eeldab, et valitud piirkond on mereala planeeringuga tuuleenergeetika arendamiseks kinnitatud. Praegu on Eestis meretuuleenergia arendusalade kohta kinnitatud planeering ainult Pärnu maakonnaga piirnevate alade kohta. Riigi merealaplaneering, mis katab suurt osa ülejäänud Eesti merealast, on küll valmis, kuid pole veel kehtestatud. Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneering on kehtestatud, aga tuuleenergia osa selles on tühistatud.  

Enefit Greeni seisukoht on, et kui riigi merealaplaneering saab kogu ülejäänud Eesti osas kehtestatud, siis ei ole mõistlik, et Hiiumaa ümbrus jääb ainukeseks alaks, kus pole läbi kaalutud piirkondi tuuleenergeetika kohta. Sellepärast on riik kinnitanud, et võtab analüüsida Hiiumaa tuuleenergeetika alade tühistamisel üles jäänud teemad ja siis saab ka selgeks, mis alad arendamiseks määratakse. 

Seni jätkab Enefit Green hoonestusloa ja vee erikasutusloa saamiseks vajalikke uuringud, mille läbi viimine ei sõltu merealaplaneeringu olemasolust. Praegu on keskkonnamõjude hindamisse lisatud suurema võimsusega tuulikute tüübid, kuna vahepeal on turbiinide tehnoloogia arenenud. Päris algses plaanis ette nähtud 7megavatiseid meretuulikuid enam ei toodeta ja praegu rajatavatesse parkidesse püstitatakse 12megavatiseid. Tootjate hinnangul on 2025. aastast valdavalt kasutusel 15megavatised ja 2030. aastal, mil Hiiu park võiks ehitusjärgus olla, on tõenäosus suur, et tootmises on 20megavatise võimsusega tuulikud. Sellepärast hinnatakse praegu ka 20megavatise tuuliku keskkonnamõju. 

Keskkonnamõju järgmine avalik arutelu toimub pärast seda, kui need täiendavad uuringud ja analüüsid on läbi viidud. Suuremate tuulikutega kaasnev mõju ja leevendusmeetmed saavad kajastatud KMH aruandes. Kui mõjude hindamise etapp on läbitud, siis peab aruande heaks kiitma ka keskkonnaministeerium. 

Lisaks on Enefit Green sõlminud lepingu konsultatsiooniettevõttega Ramboll, et analüüsida läbi, millised tehnilised lahendused oleks Hiiu merepargi jaoks mõistlikud. Käesoleva aasta jooksul tahab ettevõte valmis saada pargi eskiisprojekti. Selle analüüsi käigus selgub tehniline vaade, milliseid tuulikutüüpe on võimalik kasutada, kuidas planeerida ehitus, millised on pargi hooldusvajadused, nõuded sadamatele ja vajalikud eeldused ehituseks. Samuti pakutakse välja tuulikute võimalik paiknemine ja arv vastavalt kasutatavale mudelile. 

Projekti ajakavas on järgmine suurem samm keskkonnamõjude hindamise lõpetamine, mis võiks toimuda 2023. aasta jooksul. Seejärel oleks pargile võimalik saada vee-erikasutusluba ja taotleda hoonestusluba. Praeguse tegevusplaani järgi oleks 2028. aasta kõige esimene aeg, kui pargi ehitust on võimalik alustada. See aga eeldab väga oluliste etappide läbimist sh tuuleenergeetika alade kinnitamist. 

Kohtumisel esitatud küsimused ja Enefit Greeni vastused 

27. aprilli kohtumine toimus Kärdlas. Enefit Greeni poolt osalesid Karmo Kõrvek ja Tuuli Härson ning konsultatsiooniettevõttest Skepast ja Puhkim Hendrik Puhkim. Hiiumaa valla esindajatest olid kohal volikogu liikmed Aira Toss, Tõnis Paljasmaa, Ants Vahtras, Martin Kõmmus (veebis), Evelin Lehtsaar (veebis), Georg Linkov (veebis), volikogu liige ja MTÜ Hiiu Tuul juhatuse liige Inge Talts, valitsuse liikmed Heidi Siirus, Üllar Laid, Omar Jõpiselg, Niels-Peter Rattiste, Liili Eller, Tiit Reha, Liisa Randmaa, vallavalitsuse kommunikatsiooniosakonna juhataja Liina Siniveer, vallasekretär Annika Grauberg ja valla jurist Külli Vallimäe-Tuberg. Külalisena osales Tallinna Ülikoolist Tarmo Pikner, kes uurib teadlasena mereruumi ühiskasutust

Kuidas on lubatav teha pargi rajamiseks eeltöid, kui keskkonnamõju strateegiline hindamine pole tuuleenergeetika arendamist selles piirkonnas heaks kiitnud?  

Enefit Green teeb oma ettevalmistavaid tegevusi vee erikasutusloa menetluse raames ja siin õiguslikku vastuolu ei ole. Mereala planeering ja vee erikasutusloa menetlus on kaks eraldi õiguslikku protsessi, mis võivad toimuda paralleelselt. Alles ehitusluba on see punkt, kus need kaks protsessi kokku saavad, sest ehitusloa andmine eeldab, et ala on tuuleenergeetika arendamise jaoks kinnitatud. See on risk, mille arendaja võtab, et protsessiga edasi minna. 

Kui keskkonnamõjude hindamise programm kinnitati, siis olid plaanis palju väiksemad tuulikud. Kas mõjude hindamine arvestab võimsamate tuulikutega? 

Praegu ongi käimas suuremate ehk 15- ja 20megavatiste tuulikute võimalike mõjude analüüs ja modelleerimine ning eksperthinnangute kogumine. Need andmed lisatakse keskkonnamõjude hindamise aruandesse. 

Minimaalne tuulepargi lubatud kaugus rannast 12km tuleneb Pärnu maakonna planeeringust, kus leiti häiringu osas inimestega kompromiss, aga see põhines 80 m kõrgustel tuulikutel. Kõrgemate tuulikute puhul peaks see minimaalne kaugus olema suurem? 

Hiiu meretuulepargi planeeritud alade puhul on esimesed tuulikud laevateede tõttu rannikust kaugemal kui 12 kilomeetrit. Enam põhja poole pole selles piirkonnas ka võimalik parki viia, sest edasi on rahvusvaheline veeliiklusala ja sealt edasi jõuame Eesti majandusvööndist välja rahvusvahelistesse vetesse. 

Millised on pargi rajamisega koos tekkivad võimalikud koostööpunktid õppetegevusega ja näiteks mehhaanika eriala arendamisega? 

Meretuulepark kindlasti vajab hooldusbaasi ja inimesi, kes on õppinud meretuulepargi tingimustes töötama. Tegemist on kindlasti tasuva tööga, mis eeldab mehhaanikateadmisi ja valmisolekut töötada välitingimustes. Siin on võimalikud kaks suunda. Üks on see, et tuulikutootja ise koolitab vastavalt oma tuulikutüübile välja hooldajad. Teine suund, millega oleme töötanud, on see, et arendajad koos tuuleenergia assotsiatsiooniga otsivad võimalust avada tuuleenergeetika õppekava mõnes Eesti kutsekoolis. Praegu käivad aktiivsemad läbirääkimised kolme-nelja kooliga, kes varasemas faasis ilmutasid valmisolekut see õppesuund tulevikus välja arendada. Tuuleenergia Assotsiatsiooni andmetel Hiiumaa ametikool tuuleenergeetika õppesuuna osas perspektiivi ei näinud. 

Mis saab Hiiumaa ja arendaja vahel sõlmitud koostöölepingust? Kas see kehtib? 

See leping kehtib, kuid on mõistlik läbi arutada, mis on lepingus jätkuvalt aktuaalsed punktid ja mida tasub muuta. Kuna arenduse protsess pole kaugeltki läinud ootuspäraselt ja me ei prognoosi tootmise algust enne 2030, siis ei ole ka nende kokkulepete uuendamisega praegu olnud kiire. 

Kas Enefit Greeni prospektis kajastatakse koostöölepingus võetud kohustusi sh eelisaktsiate küsimust? 

Enefit Greeni prospektis on Hiiu meretuulepark välja toodud kavandatava pikaajalise mereprojektina. Tegemist on alles varajases arendusstaadiumis oleva projektiga ning selliste projektide kohta avaldati prospektis ainult üldine info. 

Maailm on muutunud ja kõik on aru saanud, et tuuleenergiat on vaja. Aga kui palju on seda vaja ja kas võib tekkida ülepakkumine? 

Praegu ei ole maailm, Euroopa ega Eesti seal, et taastuvenergiat oleks saamas liiga palju. Kõik riigid pingutavad selle nimel, et oma elektrivajadus süsinikuneutraalselt katta. Samuti arendatakse salvestuslahendusi aegadeks, kui tuuleenergiat ei ole võtta nii palju, kui elektrit tarbitakse. 

Milline on salvestusseadmete reaalne perspektiiv, kui nt vesiniku kasutegur on 20-30% juures? 

Salvestuslahendused ei ole praegu kindlasti ideaalsed, aga see on kiirelt arenev valdkond. Oluline on siiski tähele panna, et kui me tahame kliimamuutust pidurdada ja süsinikuneutraalsele elukorraldusele üle minna, siis ideaalseid lahendusi ei olegi. Kõik rohepöörde tegevused on juhitud süsinikujalajälje vähendamise vajadusest. Vesiniku kasutegur ei pruugi olla nii suur, aga oluline võit tuleb sellest, et süsinikku paiskame õhku vähem. 

Miks on pargi suurus just 1100 MW? Kas võiks olla alternatiiv planeerida väiksema toodanguga park, mille häiring on samuti väiksem? 

Merepargi rajamine ei ole nii paindlik protsess kui maismaal, kus saab panna viis tuulikut või 12 või seitse. Päris üksikuid tuulikuid pole mõtet avamerele rajada, sest merre peab pargi rajamine olema ratsionaalne ja tasuv, et ka sealt saadava elektri hind oleks tarbijale vastuvõetav. See kulu, mida pargi rajamine nõuab, on päris suur ja alla gigavatisele pargile on väga raske leida investorit. 

Teistes riikides on nii suured tuulepargid tihti ka 75 kilomeetri kaugusel rannikust. Miks Eestis on need rannikule nii lähedal? 

Tuuleparki võib ehitada nii lähemale kui kaugemale ja mõlemast on tegelikult näited maailmast ka võtta. Eesti jaoks määrab võimaliku kauguse meie mereala enda ulatus, aga väga palju ka hind, sest kaugemale ehitada on alati kallim. Pole mõtet rajada elektrijaama, millest tulev elekter ei ole tarbijale taskukohane. 

Kas võiks analüüsida ka teisi tuulikutüüpe mitte ainult kõrgust? 

Praegu on Eesti jaoks ikkagi kõige reaalsem vundamendil põhinev n-ö traditsiooniline tuulikutüüp. Lahendusi on maailmas erinevaid, aga paljudes kohtades ei ole ka selliseid tingimusi nagu siin ja peabki kasutama erilahendusi, mis paraku on ka kallimad nii tootmise kui ka paigaldamise vaates. 

Milline on tuuleparkide enda ökoloogline jalajälg? Selle kohta oleks vaja lihtsas keeles viidatud materjali. 

Erinevate elektri tootmisviiside süsinikujalajälge on põhjalikult uuritud ja uuringute tulemused näitavad , et tuuleenergia jalajälg on üks kõige väiksemaid. Kõige suurema süsiniku koormusega on tuuliku enda valmistamine ja paigaldamine, kuid tootjad pingutavad selle nimel, et võimalikult suur osa nendest materjalidest oleks taaskasutatav. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni analüüsi järgi on kogu elektrijaama elutsüklit arvesse võttes kivisöest toodetud elektri CO2 jalajälg u 900 grammi toodetud elektrienergia kWh kohta, betoonvundamendiga meretuulepargi puhul on see keskmiselt 12 grammi. See vahe on ligi 80kordne.