Reedel Käinas toimunud Eesti sünnipäeva pidulikul kontsert-aktusel kõneles vallavanem Reili Rand:

Head hiidlased, oma kodumaa esimese sajandi täitumisel on meil põhjust olla õnnelik. Olla õnnelik, et meie rahval on ajaloos avanenud võimalus luua oma riik. Just nimelt, olla õnnelik, sest meiesuguse väikeriigi iseseisvumine oli meie tublide esivanemate tööka ja targa tegutsemise kõrval ka õnnelike juhuste kokku langemine.

Täna sada aastat tagasi Pärnus ette loetud iseseisvusmanifest oli kui sünniakti vormistamine, sest riik ei teki üleöö. Meie vabaduse sambaks on olnud meie inimesed. Aitäh kõikidele nendele vapratele meestele ja naistele, kes andsid oma panuse Eesti vabaduse nimel! Aitäh ka neile, kes pikkadel okupatsiooniaastatel uskusid iseseisva Eesti võimalikusesse ega andnud alla - hoidsid meie keelt ja kultuuri, et seda tulevastele põlvedele pärandada.

Selleks, et mõista, kuhu me oleme teel, on oluline teada, kust me tuleme. Kes me aga eestlastena oleme? Minu kooliõde, Emmaste Põhikooli 8 klassi õpilane Riste Sofie Käär pani kirja mõtlikud read, mida siinkohal teiega jagada soovin:

Tahad, ma tutvustan sulle eestlasi?

Seda tihtipeale vaikselt õlgu kehitavat
Ida-Euroopa joomisharjumustega rahvast,
kes üle kõige unistab, et teda loetaks Põhjamaaks,
aga ise näeb lund viimasel ajal vaevalt kord kolme aasta jooksul.

Seda harva naeratavat rahvast,
kes igavesti päikese puudumise üle kurdab,
aga ei mäleta, millal viimati väljas käis
lihtsalt selleks, et olla,
sest tööd on ju nii palju.

Seda IT-rahvast,
kellel on kõik asjad võimalik internetis korda ajada
ja tähtsate ninade valimiseks pole nad juba mõnda aega pidanud kodust välja astuma,
samal ajal kui võimul olevaid valitsejaid ei usaldata
ja ei suudeta lõpetada nende kritiseerimist,
sest kõigil on veel eredalt meeles, kuidas Päts Eesti maha müüs
ja kuidas lubadus ,,Euro hinda ei tõsta!" sugugi tõeseks ei osutunud.

Seda väikest rahvast,
kes tahab nii väga olla heaoluriik,
saada Euroopa viie rikkaima sekka,
aga ainuüksi lapsi, kes iga päev tühja kõhtu kannatama peavad,
on statistikaameti hinnangul 10 000.
Seda kultuuriarmastajast rahvast,
kes üle kõige peab oluliseks oma kalli eesti keele säilimist ja kasutamist,
aga kelle lapsed ei taha õppida.

Seda laulurahvast,
kes ikka ja jälle suviti kokku tuleb,
et süüdata tuli, hoida kätest kinni ja koos oma emakeeles laulda,
aga järgmine päev, kui pidu on läbi,
jätavad nad kassapidajale ,,tere" ütlemata
ja jalutavad sellest pimedast kerjusest tummalt mööda,
sest nad ei hooli.

Nii vähemalt paistab –
sa ei näe ühtki sooja naeratust,
sõbralikku noogutust
Ei kuule küsimust
,,Kas kõik on ikka korras?"
Tänaval ei vaata nad üksteisele silma,
ja kui vaatavadki, siis kulmu kortsutades.

Nad ei paku üksteisele abi,
ja kui pakuvadki,
siis justkui häbenedes,
lootes, et küsitav keeldub.

Nad ei küsi üksteiselt abi,
sest nad ei taha näida nõrgana.
Nad tahavad muudkui ise, ise, ise.

Kes saab, käib põhjas tööl.
Kes ei saa, kirub neid, kes käivad.
Kes saab, reisib puhkuse ajal lõunasse.
Kes ei saa, võtab ette Läti-sõidu.

Kuid ometi nad armastavad seda maad.
Armastavad seda maad, mida nad nii väga kiruvad,
armastavad, nagu oma lähedasi –
noomides, tõreledes, keelates,
aga ometi nii väga hoolides.

Nad ei salli võõraid, sest nad pelgavad.
Pelgavad oma maa pärast.
Pelgavad oma rahva pärast,
silme ees vanaema jutud metsavendadest,
lood ajalooõpikust ning see pilt fotoalbumist,
kus pisikesel isal punane kaelarätt oli.

Nad kardavad.
Loomulik kaitsereaktsioon –
näidata end vaenuliku ja trotslikuna.
Vahel tundub, et ainus, mis eestlasi seob
on viha võõra vastu ja laulupidu.

Vahel tundub, et positiivseim emotsioon,
mis sa eestlasest välja pigistada suudad,
on ükskõikne noogutus
,,Normaalne!".

Aga oled sa näinud neid,
vanu ja noori koos, jälgimas rahvuskaaslasi,
rahvuskaaslasi, kes teevad maailmas suuri tegusid kunstis, muusikas, teaduses ja spordis?

Oled sa kuulnud neid rääkimas
Koidulast, Tammsaarest või laulvast revolutsioonist?

Oled sa kunagi näinud,
kui innukalt austavad nad oma musta leiba, kama ja kohukesi?

Oled sa pannud tähele nende armastust oma juurte vastu,
kuidas nad hoolivad oma sugulastest?

Nad ei näita just tihtipeale välja seda sooja südant,
milleni pole sugugi kerge tungida.
Kui sa seda teed, ei unusta nad sind kunagi.
Sina ei unusta neid.
Kunagi.

Need on julged read ühelt noorelt neiult, ehk ka pidupäeva jaoks kohati liialt karmid, kuid julgus on olnud see eestlase loomuomadus, mis on aidanud meie riigil sündida ning saada taas ka vabaks. Sellist julgust on vaja, et tuleksid ka järgmised kümned ja sajad.

Tõsi, kõik meie riigi ja rahva probleemid pole veel saanud lahendusi, kuid sajaaastasel Eestil läheb tegelikult hästi.

Heast käekäigust annavad tunnistust ka Hiiumaal toimunud sündmused. Läinud aastal mõjutasid saareelu enim uute parvlaevade liiniletulek nii mandri kui Saaremaa vahel. Saarel on ringi vuramas uus poebuss. Uus peatükk algas ka Hiiumaa pagaritööstuse jaoks uue leivamaja valmimisega. Hiiumaa sai endale ühe ülesaarelise omavalitsuse ning kiire internet on jõudmas erinevatesse Hiiumaa kodudesse. Hiiumaa laevaehituse traditsioone hoiab au sees Hiiu Ingli veeskamine läinud suvel. Kaardile aitasid meid nii Roheliste rattaretk, DAGOpeni võit Kaubamaja arhitektuurikonkursil kui Evelini Roog. Need on vaid mõned tähtsündmused.

Samavõrra on aga Hiiumaad edasi aidanud kõik meie inimesed, kes optimistlikult teevad Hiiumaal oma igapäevatööd – olgu siis palgatööna või selle kõrvalt õhtutel ja nädalavahetustel. Ja ka need, kes aitavad konstruktiivselt kaasa kaugemalt.

Kui aga rõõmu tundmise asemel otsime ikka puudusi ja probleeme ning põhiküsimuseks tõusevad vallavalitsuse töötajate parkimiskohad, siis väidan, et meil suuri probleeme ei ole.

Kallid saalisviibijad! Sünnipäev on kinkide saamise ja kinkimise aeg. Kas poleks tore, kui iga päev oleks nagu sünnipäev - pidulik ja sõbralik? Kas poleks tore, kui oleksime valmis rohkem andma ja seda mitte ainult siis, kui see meile sobib või tegemist on mõne tähtpäevaga. Ka argipäeval. Märkama, hoolima. Väärtustama üksteist.

Ajal, mil oma mõtete ja sõnade väljendamine on niivõrd kiire ja lihtne, kipume vahel unustama kohustuse austada teiste vabadust omada enda tõde. Meeldigu meile siis need põhimõtted või mitte.

Sõnavabaduse olemuseks on võimalus – võimalus öelda siis, kui teised ei nõustu. Võimalus seista enda tõekspidamiste eest. Kuid see on ka võimalus, mis võib vahel teha haiget. Arvamust avaldades võiksime alati kujutleda inimest, kelleni välja öeldud või kirja pandud sõnum võib jõuda. Vastutus oma sõnade eest on meil igaühel endal, igal kodanikul. See vastutus tähendab tarkust, et me oma ütlemistega ei riivaks teiste heaolu ja vabadust. On ju vabaduse tuum olla ise vaba ja lasta teistel olla vaba?!

Kas olete märganud, et juba 100 aastat tagasi kirja pandud iseseisvusmanifesti adressaat oli väga hoolikalt valitud: „kõigile Eestimaa rahvastele". See andis juba siis põhimõttelise sõnumi: kõik Eesti inimesed on meie inimesed, meie kõik koos olemegi Eesti.

Oleme sel aastal uue omavalitsuse alguse juures - palju on veel sisse töötamisel ja läbi mõtlemisel. Samas võime uhked olla, et Hiiumaal mudel sai selline, mis võimaldab meil tagada tugeva arengu ülesaareliselt. Osavallavanemad vallavalitsuse liikmetena on need, kes on heaks ühenduslüliks ja toovad eri piirkondade teemad klaasmajas ühe laua taha kokku. Täna, uue omavalitsuse viienda kuu hakul olen kindel, et osavaldade mudel on Hiiumaa jaoks parim lahendus.

Lähemad aastad toovad Hiiumaa jaoks palju sellist, mis meie elukvaliteeti otseselt või kaudselt oluliselt tõstab. Olgu selleks kätte võideldud stabiilsemat lennuühendust võimaldav lahendus, Kärdla keskväljaku uuenemine, Käina spordikeskuse juurde elamuskeskuse ehitamine, Hiiumaa spordihalli rajamine või kaua oodatud lahendused sotsiaalvaldkonnas ja tervishoius.

Veerandsada aastat tagasi ütles president Lennart Meri, et „kõige kaunim on naeratav Eesti." Just sellise Eesti nimel peamegi iga päev pingutama! Oleme üheskoos järgmisteks sadadeks optimistlikult valmis!

Palju õnne meile, head hiidlased! Palju õnne, vaba ja armas Eesti!