Kõrgessaare osavald

Kõpu tee 8, 92201 Kõrgessaare, Hiiumaa
Registrikood: 77000588
Telefon: 
463 6071
E-post: korgessaare@hiiumaa.ee

 

Kodanike vastuvõtt:

E–N 7.45–15.30 

R 7.45-13.00

Kõrgessaare osavalla hallatavad asutused leiad siit

 

Ajalugu

Loode-Hiiumaal asuv Kõrgessaare vald valitseb nii saare põhja- kui ka läänetippu (Tahkuna ps, Kõpu ps, Ristna nina). Seda ala on naljatlevalt kutsutud Hiiumaa pöidlahargiks. Valla maadel on nii saare kõrgeimad mäed (Kaplimägi, Tornimägi ja Rebasemägi) kui ka sügavaimad orud, eakamad puud ja metsad.

Maa ise on põllumehele kehv - paljas liiv ja kruus, kuid just nõnda ta merest tõusis - see esimene lapike Hiiumaad. Siinmail, Ülendi küla lähistel, küttisid ja kalastasid inimesed juba 5000-6000 aastat tagasi. Ja kui Rootsi meresõitjad nägid hommikupoolt merest saart kerkimas, panid nad talle nimeks Dagö. Küllap paistis neile kätte Kõpu mäestik.
Juba oma nime - Reigi (kihelkonnanimeks 1627, halduslikult 1663) - kaudu kuuluvad siinsed alad Põhjamaaga ühtsesse perre (võrdle Reikjavik, Rök, Reikr), rääkimata rootslastest, kes seda kanti kaua oma koduks pidasid. Väidetakse, et rootslaste elama asumine Hiiumaa looderannikul tagas pisutki turvalisust piki rannikumerd kulgevaile laevnikele, sest mereröövlid keskajal polnud neis paigus sugugi haruldus. Praegustest valla maadest kuulus tol ajal suurem osa Saare-Lääne piiskopkonnale (Kõpu, Kõrgessaare), väiksem, rootslastest elanikkonnaga osa, Saksa ordule. Võimu ja korra kindlustamiseks keskustest kaugelejääval alal on arvatavasti rajatud ka väike Lauka mõis (hiljemalt 16. saj). Piiskopi ja Tallinna linnahärrade lepingute ja kohalike meeste tööga sai lõpuks püsti Läänemere vanim tuletorn Kõpus (16. saj). Kolm aastasada hiljem kerkisid kaasaegsed tuletornid veel Tahkunas ja Ristnas. Kõik see oli mõeldud mereohutuse tagamiseks. Tööle hakkas tulelaev ja päästejaamad. Kohalikud mehed teadsid hästi siinsete karide salakavalust. Aga just Näckmansgrund oli see, mis rahvale ühtaegu nii tööd, leiba kui leina jagas. Enne Rootsi Kuningriigi alla minemist 1563. aastal jõudis endine piiskopiala 1559. aastast kuuluda ka Taani kuningale Friedrich II-le, kes loovutas selle aga oma vennale Holsteini hertsogile Magnusele. Rootsi ajal (1563-1710) muutusid olud Hiiumaal tublisti.
Ka Kõrgessaare piirkonnas on tegeldud õige mitme alaga. Nii näiteks teame soolakojast Reigi rannas juba 1582. aastast. Lubjatootminegi oli arvatavalt kestnud mitusada aastat. 16-17. sajandil veeti Hiiumaalt lupja paljudesse kohtadesse, s h Turu lossi ja Viiburi kindluse ehitamiseks, samuti Kuramaale, Pärnusse, Tallinna ja kaugemalegi. Mõisate lubjaahjud pandi tööle ilmselt alles peale 1623. aastat. Kõpu talupoegade üheks märkimisväärseks tööks oli tõrvapõletamine, sest arvestatav laevaehitus neis paigus (Kõpu, Mudaste 17. saj) nõudis tõrva suures koguses, väiksematest paatidest rääkimata. Tähelepanuväärne on seegi, et 17-18. sajandi vahetuse Suursadama registrites leidub palju laevaomanikke Hiiumaa eestlaste hulgast, sealjuures Kõpust ja Kalanast. Olulisimaks tööstusettevõtteks kujunes Hütti rajatud klaasikoda (1628), mis 36 aasta jooksul andis nii aknaklaasi, pudeleid, purke kui ka apteegivarustust. Sel perioodil peeti lausa regulaarset laevaühendust Kõrgessaare ja Stockholmi vahel. Kõige selle kõrval ei saa unustada kodust käsitööd, kalastamist ja hülgepüüki.
1688. aastal elas Hiiumaal juba ca 6200 elanikku, kusjuures Kõrgessaare ala hõlmas 45 11/16 adramaad seal elava 303 perega, kelledest 224 olid eestlased ja 79 rootslased. Peeti hobuseid, sarvloomi, lambaid, kitsi, sigu. Lambaid ja sigu oli rohkem just rannikuil elavatel rootslastel. Tol perioodil toimus aeg-ajalt suuri muutusi nii paikkonna elanike arvus kui ka üldises heaolus. Neid põhjustasid rasked nälja-aastad (1695-1697), katkud (1710-1712), loomataudid ja mõisakoormiste kasv. Viimast on täheldatud just 18. sajandil. Ometi kasvab ka rahvaarv. Kui 1712. aastal elas Reigi kihelkonnas 1361, siis katkueelse taseme (ca 2600) saavutas elanike arv taas alles 1770. aastaks. Uus märgatav muutus kihelkonna elanike koosseisus toimus 1781. aastal, mil ligi 1200 rootslast asustati ümber Lõuna-Ukrainasse. Kohalejäänuid oli alla saja, mistõttu rootslaste mõju paikkonna edasises arengus muutus vähemääravaks. Sama aasta seostub ka piirkonna edasiste põhivaldajate,Ungern-Sternbergerite saabumisega Hiiumaale.
Parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberger (1744-1811) ostis ära Lauka ja Kõrgessaare mõisad, laiendades järk-järgult oma valdusi üle kogu saare. Vastloodud suures Reigi karjamõisas andis toodangut suur kust kohalikku savi kasutades jõuti suvega teha 200 000 kuni 300 000 tellist. Juba 18. sajandi lõpuveerandil pani Reigi pastor Forsman aluse  kohalikule mütsitööstusele. Näiteks 1807. aastal töötas selles 1 meister, 4 palgatöölist ja 2 pärisorjast talupoega, kusjuures nad suutsid valmistada 800 paremat ja 4000 lihtsamat talupojamütsi. Üksikuid kübarseppi oli külades olnud varemgi.
Uus kivist kihelkonnakirik valmis 1802. aastal Pihla külas Ungern-Sternbergide vanima poja mälestuseks. Noorem poeg Georg Heinrich Eduard (1782-1861), kes päris Kõrgessaare kandi mõisad, oli osanik ka kalevivabriku rajamises Suuremõisas ja Kärdlas.
1816. aasta seadusega pärisorjuse kaotamise kohta olid talupojad sisuliselt vabaks kuulutatud, kuid mõisale kuuluvad maad ja liikumise piirangud ei lasknud seda vabadust kuigivõrd maitsta.
Kujunes välja ka algeline valdade süsteem, ehkki see tähendas vaid ühe mõisa mõju ja võimu all olevat territooriumi, haarates kõiki piirkonna külasid ja üksiktalusid, kuid andmata talurahvale õigust kaasa rääkida. Reigi kihelkonnas oli tol ajal 4 valda: Kõrgessaare, Kõpu, Lauka ja Reigi. Olulisemad muutused leidsid aset peale 1856. aasta Eesti talurahvaseaduse, 1863. aasta passiseaduse, 1865. aasta mõisnike kodukariõiguse kaotamise seaduse, 1866. aasta vallaomavalitsusseaduse ja 1868. aasta teoorjuse kaotamise seaduse vastuvõtmist. Mõisavallad ühendati üheks Kõrgessaare vallaks. Taludele määrati raharent, mis kõikus 45-50 rbl ümber aastas. Sajandi lõpus oli Kõrgessaare vallas rentide erinevus 8-st 130 rublani.
1866. aasta vallaseaduse kohaselt sai valla peaorganiks üks kord aastas kokku tulev täiskogu, kes valis vallavanema, tema abid, kohtu- ja volimehed. Volikogu kompetentsi kuulus valla majandamine ja kogukondlike küsimuste lahendamine, maksude ja kulude määramine ja koolide eest hoolitsemine. Taluperemeeste hulgast valitud vallavanem täitis volikogu otsuseid ning esindas politseivõimu. Aastail 1868-1884 peeti vallatalitusi Metsiku koolimajas, edasi Metsiku vallamajas, 1890 aastatest aga uues hoones Kõrgessaares.19. sajandi lõpus kuulus Kõrgessaare valla alla 459 majapidamist, neist talukohtadena 165, vabadikukohtadena 197, mõisa kuuendikkohtadena 26, metsavahtide, koomeistrite, kõrtsipidajate kohtadena 32, mõisa uute vabadikukohtadena 39. Talude päriseksostmine läks väga visalt, eriti sellepärast, et maad ei peetud väga oluliseks. Kõrvaltööd andsid enam sissetulekuid, mida polnud mõttekas kasutada maa ostmiseks, vaid hoopis laevade ehitamiseks, laste koolitamiseks, töövahendite soetamiseks. Tööd ja sissetulekuid andis ka 1890. aasta tormi kahjustuste likvideerimine, mille järel turustati puitu ja teeniti tublisti.
Kohalike metsarikkuste valitsejak sai 1884. aastast alates C. Ahrens, kelle nimi on põlistunud ainuüksi Luidja liivaluidete kinnistamiseks istutatud lepiku kasvatamisega, kusjuures nagu teada, on see ainuke istutatud sanglepamets Eestis.
19. sajani II poolel muutus konkreetsemaks ka hariduse andmine Kõrgessaare vallas. 1860. aastate alguses hakkasid tööle Metsiku ja Pandja kool, veidi hiljem Paope vallakool (1884), Puski õigeusukool (1886, 1891), Kõpu kool (1873, Lauka kool (1900). Märkimisväärne on ehk seegi, et Kõrgessaare vallas, kus koolmeistritele maksis palka Ungern- Sternberg,, oli see tunduvalt suurem Saaremaa õpetajate palgast ja isegi mandri palkadest.
20. sajandi alguses tekkis Kõrgessaare mõisa maadel uus elevus - alustati Eesti esimese kunstsiidivabriku ehitamist. Proovitoodangust, mille valmistamiseks kasutati tselluloosi, kaugemale ei jõutudki. Segas I Maailmasõda. Tööstuslikule keskusele (vahepealsetel aastatel kala- ja lihatööstus) sai alus pandud, külge jäi ka sajandialguse aktsiaseltsilt võetud nimi - Viskoosa. Praegusel ajahetkel (2007) tööstuslikku tootmist alevikus ei ole.
Eesti iseseisvusaastatel jätkas Kõrgessaare vald oma tegevust, hakates haldama ka endisi mõisamaid. Talude päriseksostmine edenes endiselt väga visalt ja nii oli veel 1925. aastal valla taludest 79 % renditalud (vanadest taludest tervelt 91,2 %). Emmastes näiteks olid vastavad arvud 3,4 % ja 3,8 %; Saaremaal tervikuna 12,5 % ja 17,1 %.
Paikkonna iseloomustamisel ei saa mööda minna kohalikust kultuuri- ja seltsielust. Tähtsamaid rajajooni selles on 1861. aastal loodud Reigi laulukoor, kes juba 1867. aastal koos Käina koorilauljatega pidas Hiiumaa esimest laulupüha Leigri-Murrol. 1874. aastal tegutses koor ka Kõpus. 1920. aastal asutati Kõrgessaare haridusselts "Edu", 1920-ndail aastail ka Põhja-Hiiumaa Põllumeeste Selts (1923), Kõrgessaare Piimaühing (1924) ja Kõrgessaare Vabatahtliku Tuletõrje Spordiosakond Paopel. Esile tõusid mitmed noorteühingud, Puski Maanaiste selts. Töötas 6 algkooli (Kõpu, Lauka, Malvaste, Paope, Puski, Reigi) ja täienduskool (Malvastes, hiljem Kõpus). 1929. aastal asutati Kõrgessaare Majandusühisus, mille kauplus (1938) Kõrgessaare vallamaja vastas pikka aega elanikke teenindas. 2007 aastal avas selles majas oma kauplusekese MTÜ SIPEKO (osalise töövõime kaotanud ja erivajadustega inimeste ühing)1920. aastast oli vallal oma vaestemaja Pandjal.
Vallana püsis Kõrgessaare Läänemaa all 1946. aastani, Hiiumaa maakonnas vee l950. aastani, mil moodustati 3 külanõukogu (Malvaste, Reigi ja Lauka). Mõne aja pärast liideti need Lauka nime kandvaks külanõukoguks. Eesti taasiseseisvumise järel sai Lauka külanõukogu valla staatuse 10. septembril 1992 (esialgu Lauka vald) ja 28. juunil 1993 Kõrgessaare vallaks.

Helgi Põllo
Hiiumaa Muuseumi peavarahoidja

Hiiu valla üldinfo

Hiiu vald moodustati 30. oktoober 2013 Kärdla linna ja Kõrgessaare valla ühinemisel.

Vald paikneb Hiiumaa põhja- ning lääneosas ja piirneb meritsi Eesti Vabariigi riigipiiriga, Tareste lahega, maismaal Pühalepa, Käina ja Emmaste vallaga. Rannajoone pikkus moodustab poole valla piirist. Valla territooriumi pindala on 384 ruutkilomeetrit, mis moodustab 38,45% Hiiu maakonna territooriumist.
Vallas asub maakonnakeskus Kärdla linn, Kõrgessaare alevik ning 58 küla. Külapiirkondadest on tihedamalt on asustatud Kõrgessaare, Lauka, Kalana ja Luidja piirkond, hõredamalt Kõpu ja Tahkuna poolsaar ning Hüti- Leigri piirkond. Hiiu valla elanike arv seisuga 01.08.2015 oli 4699.