Südames ikka Hiiumaa: „Lõplikult mandriinimest minust ei saa“

17.11.2026 | 16:04

Marion Demus tunneb juba praamilt maha sõites, et on koju jõudnud. Ta teab, et saab minna Kärdlas oma lapsepõlvekoju, külastada vanaema ja õe peret ning joosta või jalutada lemmik metsaradadel. Peaaegu iga tee või paigaga seostub mõni mälestus.

Marion on Hiiumaal sündinud ja kasvanud. Mandrile kolis ta 2018. aastal pärast keskkooli lõpetamist. Tartus omandas ta Tartu Ülikoolis kaks kraadi ning viimased veidi enam kui kolm aastat on elanud Tallinnas. Ta töötab riigiametnikuna ja tegeleb võrdsuspoliitikaga.

Vaba aega veedab ta elukaaslase, koera ja sõpradega. Ta mängib padelit, käib jooksmas ja otsib võimalusi end millegi uuega proovile panna. Praegugi õpib ta üht täiesti uut ametit.

Kõik lapsepõlvesuved Orjakus

Marion kasvas üles Kärdlas, aga kõik lapsepõlvesuved veetis ta Orjakus, kus elab vanaema. Praegugi käib ta seal vähemalt kord kuus, jäädes saarele tavaliselt kolmeks-neljaks päevaks. Suvel jõuab ta sinna sagedamini ja arvab, et veedab saarel umbes poole suvest.

Marion peab end nostalgiliseks inimeseks. Talle meeldib, et lapsepõlvest armsaks saanud paigad ja mälestused saavad olla osa ka tema praegusest elust. Just Orjakus tunneb ta end kõige rohkem kodus.

„Hiiumaa on vist ainus koht, kus tunnen, et ei pea koduselt tundmiseks üldse pingutama. Seal on kõik kuidagi iseenesest tuttav ja õige,“ ütleb ta.

Lapsepõlvemälestuste kõrvale tekib ka uusi. Marioni pooleaastasele kutsikale meeldib saarel väga ning tema rõõmu nähes jäävad ka Marionile neist käikudest uued hetked meelde.

Saarel tuleb tahtmine õue minna

Tallinnas on Marionil töö ja igapäevased tegemised, saarel saab ta aja maha võtta. Seal tuleb tal iseenesest tahtmine jalutada, kohvikusse minna või mere ääres olla. Linnas kipub ta enda sõnul vahel aktiivne olema lihtsalt selleks, et aktiivne olla. Saarel piisab metsarajast või mere äärde minekust, et tekiks tahtmine liikuma minna.

Marion nimetab end väikese koha inimeseks. Ta tunneb endas korraga nii ambitsiooni kui ka vajadust vaikuse ja koduse olemise järele. Aastatega on ta õppinud rohkem hindama võimalust saarel omas rütmis olla. Sageli mõtleb ta sellele, kui tänulik on, et sai seal üles kasvada.

Tagasituleku aeg on veel lahtine

Tallinna on Marion alati pidanud ajutiseks koduks. Keskkooli ajal arvas ta, et kolib saarele tagasi kahekümnendate eluaastate lõpus. Hiljem tundus sobiv aeg olevat kolmekümneselt. Vahepeal on tema soovid ja eesmärgid muutunud ning nüüd arvab ta, et tagasitulek jääb pigem hilisemaks.

„Ma ei tunne selle pärast enam ka väga suurt kiirustamist, sest usun, et õige aeg tuleb minuni ise,“ ütleb Marion.

Tema elukoht on rahvastikuregistris endiselt Hiiumaal. Sellel on Marioni jaoks sümboolne tähendus. Aadress väljendab, kuhu ta tunneb end kuuluvat ja talle on oluline olla ka ametlikult hiidlane. Praktilise poole pealt loeb talle võimalus osaleda vallavalimistel, käia saarel perearsti juures ja nagu ta ise ütleb ega praamipileti soodustustki saa salata.

Kuigi suurem osa argipäevadest möödub Tallinnas, on saarel tema lapsepõlvekodu ning paljud lähedased sugulased ja sõbrad. Marion on üsna kindel, et lõplikult mandriinimest temast ei saa. Tal on üks soov, mis on aastate jooksul püsinud: „Minu unistus on, et ühel hetkel jõuab elu ringiga tagasi Orjakusse.“

Minu kodu on Hiiumaa 

Kui elad Hiiumaal või tunned saarega tugevat sidet, vaata üle, kas sinu elukohaks on ka rahvastikuregistris märgitud Hiiumaa.

Lisainfo: https://vald.hiiumaa.ee/minu-kodu-hiiumaa

open graph imagesearch block image